kõva kolin

Kui kaua ma sedasama ämbrit veel kolistan

Koll koll koll 

лучше без тебя, но без тебя я лучше не стала

selgusetu selgus

"...seega ma arvan, et sa ikka pead ise mõtlema, mida sa ikkagi tahad ja kuidas sa tunned..."

Ma ei kuulanud, mida ta edasi rääkis, sest ma teadsin nagunii, mis sellele järgnes. Et ma pean endas selgusele jõudma. Et vastus peitub minus eneses. Et kõik on minu hinges üles kirjutatud ja ma pean õppima seda keelt lugema. Et keegi peale minu ei saa mind aidata.
"On sul ikka kõik korras?" küsib seesama kaastundest pakatav hääl mu kõrval, kui näeb, et mu varem tema silmadesse kinnitunud pilk hulgub mööda meid ümbritseva ruumi seinu.
"Jah, jah, on," vastan ma ilmselge tüdimusega, mida ta ei mõista.. kahjuks. Sest kui ta mõistaks, siis ta ehk vastaks kordki elus mulle teistmoodi.
Sest ma olin saanud jälle vastuse, mida ma olin kuulnud kõik eelmised korrad ja mida ma enam kuulda ei tahtnud. Kui ma oleksin endas selgusele jõudnud ja enda hinge keelt lugema õppinud, siis ma ei oleks tulnud ja talle oma elulugu rääkima hakanud. Ma poleks viinud teda detailselt kurssi kõigega, mis toimub, lihtsalt selleks, et saada vastuseks "sa pead endas selgusele jõudma". Sellepärast ma tema juurde läksingi. Sest ma ei jõudnud.

Aga ta ei pakkunud mulle mitte midagi uut, mitte midagi sellist, millest ma varem kuulnud poleks - seega olin ma järjekordselt raisanud enda ja tema aega. Ta käsi leiab mu põlve ja liigub sealt edasi mu õlale, avaldades iga liigutusega metsikut haletsust mu vastu ja püüdes nii meeleheitlikult mõista neid sõnu, mida ma rääkisin talle küll tema emakeeles, kuid millest ta kõigest hoolimaa silpigi aru ei saanud.
Ma naeratan vabandavalt ja nihutan end temast veidi eemale.

Peab vist endas selgusele jõudma

ME ELU ON ME ELU AINUS MÕTE.
See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus, üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees,  mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, et päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel.

-Doris Kareva

trenn

Olgem ausad, sa ei ole just kõige sportlikum inimene. Kuid vaata, sa näed lausa tülgastav välja. Sa pead trenni minema.
Nii ütlevad su kõige konkreetsemad sõbrad, halval juhul vanemad ja nii ütleb su alateadvus. Kui sa ei taha muutuda XXL-Ameerika burgeriks, siis on viimane aeg end kätte võtta. Värisevate kätega otsid sa üles kapi tagumisest nurgast hallitama läinud tossud ja dressid, mida sa viimati kandsid aastal Jeesus Kristus, paned nad kotti, mis oli kunagi ostetud täpselt sama põhimõttega (lootusega, et äkki sul tuleb kunagi mõistus pähe ja sa vead oma hõõguva peki nelja seina vahelt välja) ja leiad endas piisavalt tahtejõudu, et oma kongus juudinina maailmaga jagada.
Oletame, et sa lähed jõusaali.
Kui kohutav see välja näeb. Külmavärinad jooksevad üle selja.
Riideid vahetada kuskil mujal kui su haisvas üheinimesevoodiga magamistoas tundub rohkem kui veider. Ja veel koos teiste inimestega. Sa tunned end ahistatuna, kui pead olema seltskonnas ja veel seal oma veetlevaid pekivolte demonstreerima.
Aga sa saad hakkama - lõpuks sa galopeerid uhkelt nagu ratsahobune riietusruumist jõusaali enda poole ja siis jõuab kätte surmav reaalsus. Sa pead hakkama end liigutama. Sa kirjutad mõttes alla enda surmatunnistusele ja lähed värisedes nagu väike lõunamaa lind Eesti külma pakase käes noh, ütleme - jooksulindile.
Möödub 10 minutit ja su hing on su seest välja imetud. Aga sa pingutad edasi. Sa pead sellega hakkama saama, muidu sa oled tavalise lolli värdja asemel tavaline loll saamatu värdjas.
Möödub tund aega. Möödub veel pool tundi. Inimesed vaatavad sind ja naeratavad sulle, sest on juba kaugelt näha, et sa oled esimest korda elus jõusaalis. Su võhm on otsas. Sa vaevu hingad ja õhku ahmides roomad sa tagasi riietusruumi.
Suure vaevaga vead sa end koju - su keha pole harjunud nii suure järsu koormusega ja seega protesteerib päris korralikult lihasvaludena. Hoolimata sellest, et sa ei suuda liikuda ja treppidest ülesminek tundub põrgus põlemisena, oled sa endaga rahul. Sa said sellega hakkama, kuigi see tundus alguses nii hirmutav. Kõik su sõbrad ja tuttavad on su üle uhked, sest sa tegid seda. Nad lohutavad sind, et nüüdsest peale läheb lihtsamaks; et esimene päev on kõige hullem. Nad ütlevad, et esimesel korral tunned sa kõige rohkem valu. Edasi on kergem.

Tead, mis tundega sa järgmisel hommikul ärkad? Sa oled vihane.
Sa oled vihane, sest kõik valetasid sulle. Nad ütlesid, et esimene kord on kõige valusam.
Esimene kord ei ole kõige valusam. Teine kord on palju valusam. Teisel korral mäletab su keha esimest korda ja sellest on ikka veel jäljed alles. See on palju-palju valusam kui esimene kord, aga keegi ei hoiatanud sind selle eest.
Sa oled väga kuri.

Tõmmake ise paralleele.

film

mina kirjutasin stsenaariumi
mina näitlesin halvasti
mina vastutan

ei ole valus, ei ole

kuskil kellade kõlade murdudes
läbi lumede sulgpehme saju
läbi unede tumeneb kurbuse
hämar teadvusetagune taju

miski puudu jääb, puudu jääb alati
vaateakendel portselanpoosid
kelle kurbus küll kelladeks valati
kelle külmusest jäätusid roosid

roosid lumiste akende ruutudes
läbi õhtute sulgpehme saju
miski puudu jääb teineteist puutudes
läbi teadvusetaguse taju

-Doris Kareva